Julge nagu lõvi🦁

Kõik algab sõnadest „Ma ei oska“. Lapse kõrval istuv lõvi on neid sõnu varemgi kuulnud: ta on neid ise öelnud. Ta jutustab, kuidas ta väikese lõvikutsikana ei julgenud möirata, kuigi kõik teised oskasid.

Seejärel lähevad laps ja lõvi koos savanni avastama, üks samm korraga. Kõigepealt ootavad ees väiksed katsumused: palgil tasakaalu hoidmine ja tere ütlemine kaelkirjakule, kes on palju pikem, kui laps arvas. Siis tuleb suurem katsumus: hüpe üle oja, mis näib liiga lai. Kas laps hüppab ja mida lõvi talle õigupoolest näidata tahtis, selgub raamatus.

See lugu sobib lapsele, kes kõhkleb midagi uut proovides, olgu selleks ujumistund, esinemine, kõrgele ronimine või tunnis käe tõstmine. Lugu võib kõnetada ka last, kes ütleb enne proovimist, et ta ei oska, ja kellele kulub ära teadmine, et isegi kõige tugevam lõvi on kord ebakindel olnud.

Kolmeaastasele pakuvad rõõmu lõvi möire, savanniloomad ja väikesed sammud. Kaheksa-aastane võib ära tunda väikese hääle, mis ütleb ei, ja näha, kuidas sellele vastata.

Kirjutage, mis lapsele praegu raske tundub: näiteks basseinis vette hüppamine, kodust eemal ööbimine või teiste ees klaverimäng. Sellest võib saada loo lõpus ootav hüpe. Õde või vend võib kõrval kaasa elada ning lapse lemmikkaisulõvist võib saada raamatu lõvi. Loos võib kaasa teha ka vanavanem või treener, kes lapsesse usub.

Pärast lugemist võite kordamööda nimetada midagi, mida olete hiljuti julgenud teha. Ka väikesed asjad loevad. Joonistage trepp ja kirjutage igale astmele midagi, mida laps tahaks proovida. Tehtud asju saate ükshaaval ära märkida. Rohkem lugusid endasse uskumisest leiate teema enesekindlus alt.