Lohe, kes kartis🐉

Külas on omad reeglid ja kõige tähtsam neist on mitte kunagi mäele minna. Aga koopast kostev nutt ei kõla nagu koletise oma ning laps otsustab hoiatustest hoolimata teele asuda. Rada viib üle lahtiste kivide ja läbi okkaliste põõsaste. Koopas on pime ja soe. Kõige sügavamas sopis lamab kerra tõmbunud lohe, suur nagu laut ja väriseb nagu haavaleht.

Selgub, et lohe kardab hoopis külaelanikke, nende tõrvikuid ja valje hääli. Nüüd on laps kahe tule vahel: koopas ootab uus sõber, aga külarahvas ei taha kuulata. Loo keskmes on see, kuidas laps püüab neid kokku viia ja mis juhtub, kui nad viimaks kohtuvad.

See lugu sobib lastele, kellele meeldivad rüütlid ja lohed, aga ka neile, kes vahel ise hirmu tunnevad. See näitab, et isegi suur ja tugev võib karta. Lugu võib olla abiks siis, kui lapse esmamulje kellestki on osutunud ekslikuks: olgu selleks uus sõber, naaber või aia taga haukuv koer.

Kolmeaastasele on see hell lugu nutja lohutamisest. Kaheksa-aastasel on rohkem kaasa mõelda: vestlused lohega, plaan külarahvast veenda ja küsimus, kes siis algusest peale tegelikult ohtlik oli.

Õde või vend võib olla relvakandja ja laternat kanda, perekoer aga mäele viiva raja üles nuuskida. Kui lapsel on lohekujuline kaisuloom või mängukilp, saab seegi kaasa tulla. Kirjelda midagi, mille poole laps hirmu tundes pöördub, näiteks taskulampi või üht kindlat laulu. Just see võibki lohet rahustada.

Pärast lugemist võite rääkida mõnest korrast, kui arvasite, et keegi on ebasõbralik või ohtlik, aga eksisite. Mida lohe kartis ja mida teie ise kardate? Joonistage lohe siis, kui ta on rõõmus. Veel lugusid losside ja tiibadega tegelastega leiate teema „Rüütlid ja lohed” alt.