Rakett Kuule🚀

Kõik algab kodust, kus rakett ehitatakse panipaigast leitud asjadest: pappkastidest, vanast pesukausist ja potist, millest saab kiiver. Pärast stardiloendust tõuseb rakett taevasse ning peagi paistab maja vaid tillukese täpina. Kuul pole õhku, nii et laps hoiab skafandrit kogu aeg seljas. Kuna ta kaalub seal vähem, saab ta hüpata kõrgemale kui kunagi varem. Jalajäljed jäävad tolmusse, sest seal pole tuult, mis need ära puhuks.

Ühe kraatri taga istub väike tulnukas ja vaatab igatsevalt kosmosesse. Ta on kodutee kaotanud ning õige planeedi leidmiseks tuleb neil koos tähekaarti uurida. Võib-olla teevad nad peatuse Marsil, kus maapind on punane. Kas tulnukas jõuab koju ja mida laps ise Maale tagasi toob, selgub raamatust.

See idee sobib lastele, kes osutavad vankrist Kuule, kelle voodi kohal ripub planeetide plakat või kes on otsustanud astronaudiks saada. Samuti lapsele, kes on kedagi igatsenud ja teab, mis tunne on koju tahta.

Kolmeaastasele pakuvad küllaga rõõmu stardiloendus, kõrged hüpped ja uus väike roheline sõber. Kaheksa-aastane saab jälgida tähekaarti, nuputada tulnuka kummalise keele üle ja mõelda, kui kaugel planeedid üksteisest tegelikult asuvad.

Õde või vend võib olla teine piloot, sõber aga istuda Maal raadio taga ja lugeda ette stardiloendust. Kass või koer võib saada päris oma väikese kosmosekiivri. Kirjelda oma aeda, rõdu või koduhoovi ning rakett saab just sealt õhku tõusta. Räägi ka sellest, mida lapsele koguda meeldib: ehk saab sellest kingitus tulnukale.

Minge samal õhtul koos õue Kuud vaatama. Kuu kuju muutub kuu jooksul õhukesest sirbist ümmarguseks kettaks. Proovige nädal aega igal õhtul joonistada, milline Kuu välja näeb, ja seejärel joonistage tulnuka koduplaneet. Veel lugusid tähtede ja planeetidega leiate teema „Kosmos” alt.