Aardejaht sügavmeres🐙

Lugu algab selges soojas vees, kus kilpkonn juba ootab. Seejärel viib iga lehekülg sügavamale. Kõigepealt läbitakse korallrahu, kus kõiksugu värvi kalad ujuvad mööda nagu väikesed helendavad aknad, siis üle hoovuses hõljuva mererohuvälja. Aeg-ajalt peab kilpkonn pinnale hingama minema ning laps saab seni kivi juures oodata ja omal käel ringi vaadata.

Uppunud laeva juures elab kaheksajalg. Ta on nii häbelik, et muudab värvi ja peidab end vanasse potti, niipea kui keegi läheneb. Ta on laegast näinud, aga ei julge öelda, kus see asub. Laeka kaanele uuristatud mõistatuse saab lahendada ainult millegi abil, mida laps ise teab. Vastust me siin ei avalda.

See idee sobib lapsele, kes sulistab vannis kõige kauem, on puhkusel snorgeldanud või võiks lõputult akvaariumi ees seista. See sobib ka lapsele, kelle jaoks meri tundub veidi hirmutav, sest kilpkonn on rahulikuks teejuhiks kogu teekonna vältel.

Kolmeaastane saab nautida värve, kalu, kellele näpuga näidata, ja sõbralikku kilpkonna, kes ütleb: „Tule minuga kaasa.” Kaheksa-aastane saab meeles pidada kaheksajala vihjeid, uurida laeva ruume ja proovida mõistatust lahendada enne lehe pööramist.

Õde või vend võib tulla sukeldumiskaaslaseks ning perekoer võib uudishimuliku hülge kombel kaasa ujuda. Kui lapsel on sukeldumismask, lestad või lemmikujumisriided, kirjelda neid, et need ka piltidele jõuaksid. Kui olete hiljuti rannas käinud, võib sukeldumine alata just sealt.

Pärast lugemist mõelge, mida teie paneksite laekasse, mille keegi saja aasta pärast leiab. Pange karpi üks joonistus ja kiri ning peitke see sügavale kappi. Rääkige ka sellest, miks kilpkonn peab pinnale tõusma: ta hingab õhku, täpselt nagu teie.