Siil, kes tegi talveks pesa

Metsas oli sügis. Lehed olid muutunud kollaseks ja punaseks ning õhtud saabusid varakult. Väike siil Siim haigutas nii, et kõik ta okkad liikusid.

„Varsti tuleb talv,” ütles ta. „Siis pean magama jääma. Aga kõigepealt on vaja pesa teha.”

Siim tippis oma väikestel jalgadel minema. Tipp-tapp. Tipp-tapp.

Kuuse all istus orav ja sorteeris käbisid.

„Orav,” ütles Siim. „Kas sul on midagi pehmet minu pesa jaoks?”

Orav mõtles natuke. Siis noppis ta kivi küljest tüki sammalt.

„Palun,” ütles orav. „Sammal on pehme ja roheline ning lõhnab metsa järele.”

„Aitäh,” ütles Siim. Ta võttis sambla ja tippis edasi. Tipp-tapp. Tipp-tapp.

Oja ääres istus väike lind ja puhastas oma sulgi.

„Lind,” ütles Siim. „Kas sul on midagi pehmet minu pesa jaoks?”

Lind raputas end ja üks valge kerge sulg liugles alla.

„Palun,” ütles lind. „Sulg on soe ja kerge nagu hingetõmme.”

„Aitäh,” ütles Siim. Ta võttis sule ja tippis edasi. Tipp-tapp. Tipp-tapp.

Künka otsas seisis vana tamm. See oli metsa kõige vanem puu ja tal oli veel palju lehti küljes.

„Tamm,” ütles Siim. „Kas sul on midagi pehmet minu pesa jaoks?”

Puhus väike tuul. Tamm ohkas kõigi oma okstega ja lehed hõljusid ükshaaval alla, kollased ja pruunid ja kuivad. Need langesid otse Siimu jalgade ette hunnikusse.

„Palun,” sahistas tamm. „Mu lehed on kuivad ja krõbisevad. Nende all on kogu talve soe, kuni kevad tuleb.”

„Aitäh,” ütles Siim.

Ta pani sambla kõige alla. Selle peale pani ta sule. Siis puges ta tammelehtede alla ja lehed langesid talle peale nagu tekk.

Oli pehme. Oli soe. Lõhnas metsa järele.

Siim tõmbas end väikeseks ümmarguseks keraks. Ta hingas aeglaselt sisse. Ja veel aeglasemalt välja.

Seal eemal kuuse all heitis orav oma pessa. Oja ääres pistis lind pea tiiva alla. Tamm seisis vaikselt ja valvas.

Ja esimene väike lumehelves langes õige tasa lehehunnikule, kus Siim magas.

Head ööd, Siim. Head ööd, mets. Head ööd, sina.