Päkapikk piparkoogimajas

Esimesel advendil ehitasid Majken ja isa piparkoogimaja. Sellel oli neli seina, tuhksuhkrulumega kaetud katus ja uks, mille isa natuke viltu välja lõikas. Majken pani ukselingiks punase marmelaaditüki ja korstna otsa mandli. Siis tõstsid nad maja köögiaknale, advendiküünalde ja vana vatihabemega päkapiku vahele.

Järgmisel hommikul oli midagi teisiti.

Viltune uks oli paokil, kuigi enne oli see kinni olnud.

„Sina vist näppisid seda,“ ütles isa.

„Ei näppinud üldse,“ ütles Majken.

Ta tõi oma joonistusploki ja joonistas ukse ja maja üles, täpselt nagu päris detektiiv.

Ülejärgmisel hommikul oli marmelaaditükk korstna otsas ja mandel ukse küljes. Veel järgmisel hommikul jooksis mööda katuse tuhksuhkrulund alla kitsas jälg, just nagu oleks keegi kelgutanud.

Luutsinapäeval, kui lapsed valgetes riietes laulavad, tuli Majken öösärgi ja särava juuksekaunistusega trepist alla. Siis ta neid märkas.

Tillukesed, päris tillukesed jalajäljed katuselumel. Mitte käpajäljed, vaid kontsaga saabaste jäljed, mis polnud riisiterast suuremad.

„Keegi elab meie piparkoogimajas,“ sosistas ta.

Isale ta sellest veel ei rääkinud. Päris detektiiv ei ütle midagi enne, kui ta on kindel. Selle asemel mõtles ta sellele, mida vanaema tavatses öelda: jõulude ajal tuleb kodu eest hoolitsevale päkapikule kausitäis putru välja panna, muidu võib ta pahaseks saada ja tempe teha.

Uks, marmelaaditükk, kelgujälg. Need olid ju kõik tembud. Piparkoogimajas elas ilmselt päkapikk, ainult hästi pisike. Ja nii pisike päkapikk ei vaja suurt kaussi, mõtles Majken.

Nii võttiski ta jõululaupäevale eelneval õhtul vanaema õmbluskarbist sõrmkübara. Ta täitis selle õhtusöögist üle jäänud riisipudruga, pani rosina peale ja tõstis sõrmkübara otse viltuse ukse ette.

„Palun,“ sosistas ta. „Ja häid jõule!“

Sel ööl ei saanud Majken magada. Maja naksus ja nagises ning õues sadas lund nii vaikselt, et seda oleks peaaegu kuulda olnud. Viimaks võttis ta taskulambi ja hiilis trepist alla, mööda metsahõngulisest jõulupuust, pimedasse kööki.

Ta ei pannud lampi põlema. Ta lihtsalt istus põrandale ja ootas.

Algul ei juhtunud midagi. Siis kostis väike krõbin. Viltune uks avanes ja välja astus päkapikk. Ta polnud Majkeni väikesest sõrmest pikem. Tema valge habe ulatus vööni ja punane müts oli nii pikk, et tutt lohises peaaegu lumes. Süles kandis ta midagi rohelist.

Päkapikk pani kandami maja kõrvale lume peale. See oli elutoa jõulupuu küljest pärit okas. Ta seadis okka püsti ja kinnitas selle näputäie tuhksuhkruga. Päris tippu pani ta sätendava suhkrutera.

Päkapikk oli endale jõulupuu teinud.

Majken hoidis hinge kinni. Päkapikk pööras ringi ja vaatas talle otse otsa. Ta ei lipsanud tuppa tagasi. Ta ainult vaatas ja ta habe värises veidi, justkui oleks ta selle all naeratanud.

„Häid jõule,“ sosistas Majken.

Päkapikk istus sõrmkübara juurde ja sõi putru. Ta sõi kõik ära, kõige viimasena rosina. Siis kergitas ta Majkenile mütsi, läks uksest sisse ja tõmbas selle enda järel kinni.

Jõululaupäeva hommikul oli sõrmkübar tühi ja läikiv, justkui oleks keegi selle päris puhtaks kraapinud. Selle kõrval seisis ühestainsast okkast tehtud väike puu. Majken teadis, et see oli talle.

Kogu jõuluaja seisis piparkoogimaja aknal ja keegi ei tohtinud seda süüa. Aga nuudipäeval, kui jõuluaeg sai läbi ja inimesed tantsisid jõuludega hüvastijätuks kuuse ümber, tahtis isa maja ära visata. Majken ütles ei.

„Keegi elab seal,“ ütles ta. „Ja praegu on talv.“

Isa vaatas talle otsa. Siis vaatas ta ühestainsast okkast tehtud väikest puud.

„Kuur,“ ütles ta. „Seal on kuiv. Ja päkapikkudele on ikka meeldinud kuuris elada.“

Nii koliski piparkoogimaja kuuri riiulile, kus oli kuiv ja vaikne. Majken täitis sõrmkübara igal laupäeval uuesti. Oma joonistusplokki joonistas ta ka päkapiku, punane müts peas.

Ja kui sina mõnel jaanuariõhtul kuurist mööda hiilid ja hästi-hästi tähelepanelikult vaatad, võid ehk piparkoogimaja aknas väikest valguskuma näha.