Lohe, kes astus joonistusest välja

Elis oli joonistanud lohe. Lohe oli roheline ja ümmargune nagu kartul. Tal oli kolm punast sarve, oranž tiib, üks suur silm ja keset kõhtu roosa süda. Elis pani talle nimeks Nuut ja riputas pildi voodi kõrvale seinale.

„Head ööd, Nuut,” ütles Elis ja kustutas tule.

Keset ööd ärkas Elis ühe hääle peale. Krõps-krõps. Krõps-krõps.

Elis süütas öölambi. Pilt oli tühi. Seal, kus lohe oleks pidanud olema, oli ainult valge paber ja ühes nurgas natuke rohelist värvi. Ja põrandal istus Nuut, sama suur kui kass ja sama roheline kui vahakriit, ning pilgutas oma ainsat silma.

„Tere,” ütles Nuut. Tema hääl kõlas nagu kiiresti üle paberi tõmmatav vahakriit. „Mul on kõht tühi.”

„Mida lohed söövad?” sosistas Elis.

„Värve,” ütles Nuut, nagu teaks seda igaüks.

Elis võttis välja vahakriiditopsi. Nuut nuusutas kriite ja valis sinise. Ta krõmpsutas selle ära nagu porgandi ning otsekohe muutus tema tiib siniseks nagu taevas. Ta proovis tiiba lehvitada. Ta kerkis natuke põrandast kõrgemale ja potsatas tagumiku peale.

„Veel üks tiib,” ütles Nuut. „Siis saan päriselt lennata.”

Elis tahtis talle hea meelega teise tiiva joonistada. Aga topsis oli olnud ainult üks sinine kriit ja see oli nüüd Nuudu kõhus. Suur kriidikarp oli köögis.

Esik oli pime. Põrand nagises. Nuut puges kössi Elise jalgade taha.

„Kas sa kardad?” küsis Elis.

„Lohed ei karda kunagi,” ütles Nuut väriseva häälega. „Aga parem mine sina ees.”

Nad hiilisid läbi esiku, mööda issi jopest, mis nägi pimedas välja nagu koll, ja jõudsid kööki. Kriidikarp oli laua peal. Elis ronis toolile ja sirutas käe karbi järele.

Siis kostis surinat. Põranda lähedal süttis väike roheline tuli ja miski ümmargune ning lapik hakkas otse nende poole veerema.

„KOLETIS!” karjus Nuut ja hüppas Elisele sülle.

See oli robottolmuimeja. Tavaliselt sõitis see ringi öösiti, kui kõik magasid. See surises ja pööras ning imes endasse kõik, mis põrandal vedeles. Aga vahakriidist lohe on ju peaaegu nagu puru.

„See ei saa sind kätte,” ütles Elis ja hoidis Nuutu kõvasti kinni. „Ma luban.”

Elis sirutas jala välja ja lükkas tolmuimeja teises suunas. See surises üllatunult, mõtles natuke ja sõitis siis köögilaua alla.

Nuut vaatas üles. Süda tema kõhul helendas kergelt roosalt.

„Sina olid julge,” ütles ta.

„Sina ka,” ütles Elis. „Sa tulid ju kaasa.”

Köögiakna taga hakkas taevas juba valgemaks minema. Äkki näis Nuut murelik.

„Ma pean enne päikesetõusu koju jõudma,” ütles ta. „Joonistus peab hommikul oma paberi peal olema. Muidu ei saa ta enam kunagi tagasi.”

Nad jooksid läbi esiku, kollijope juurest mööda ja tuppa. Teel haaras Nuut karbist sinise vahakriidi. Ta võttis hoogu ja hüppas otse valgesse paberisse. Kostis kahinat ja seal ta jälle oligi, lapik ja liikumatu, täpselt seal, kuhu Elis oli ta joonistanud.

Elis puges teki alla ja jäi magama, enne kui pea padjanigi jõudis.

Aga päris samasugune pilt siiski ei olnud.

Kui issi tuli Elist äratama, oli lohe pildil endine, kolme punase sarve ja roosa südamega. Aga tiib oli sinine. Ja ühes käpas hoidis ta väikest sinist vahakriiti.

„Kas sa joonistasid teda ümber?” küsis issi.

„Ei,” ütles Elis ja naeratas. „Ta sõi.”

Sel hommikul joonistas Elis pildi valmis: lohele veel ühe tiiva ja tema kõrvale väikese voodi, et Nuudul oleks kusagil magada, kuni järgmine öö kätte jõuab.