Lase lapsel muinasjutt välja mõelda: kuidas koos lugusid luua

Oma lugusid välja mõeldes harjutab laps oskusi, mida läheb hiljem lugemisel ja kirjutamisel vaja: sündmuste sidumist, olulise selgitamist ja sõnade valimist. Ette valmistada pole midagi vaja, piisab täiskasvanust, kes kuulab ja kirjutab. Siit saad teada, kuidas umbes kolmeaastase lapsega alustada, mida ütlevad uuringud ja kuidas loost päris raamat võib saada.

Miks tasub selleks veerand tundi võtta

Ühes USA uuringus jälgisid teadlased 32 last viiendast kaheksanda eluaastani. Need viieaastased, kes selgitasid oma lugudes lisaks juhtunule ka seda, miks miski tähtis oli, mõistsid kaheksa-aastaselt tekste paremini. Lapsed, kes loo ülesehitusest kõige paremini aru said, kirjutasid kolm aastat hiljem ka ise paremaid lugusid (Griffin jt, 2004).

40 uuringut koondanud ülevaates leiti, et laste jutustamisoskuse harjutamisest on kasu. Kõige paremini toimivatel viisidel oli ühist: räägiti loo ülesehitusest, kasutati mälu toetamiseks pilte ja sõnu ning lasti lastel palju kordi jutustada (Pico jt, 2021).

Jutustamine pole tähtis üksnes koolis. Ka lasteaias peetakse oluliseks, et lapsed saaksid sõnadega mängida, lugusid jutustada, oma mõtteid väljendada ja eri viisidel luua. Näiteks rõhutab seda Rootsi lasteaia õppekava. Kodus pole aga plaani vaja. Piisab sellest, kui keegi küsib, kuulab ja kirjutab üles.

Mida lapsed eri vanuses oskavad

Logopeedid kirjeldavad laste jutustamisoskuse arengut sageli etappidena. Umbes kahe-kolmeaastane loetleb üksteise järel juhtunud asju. Kolme-neljaselt on sündmused omavahel seotud, kuid selget süžeed veel ei pruugi olla. Nelja-viieselt saavad sündmused selgema järjekorra ning umbes viie kuni seitsme aasta vanuselt ilmuvad loosse probleem ja lahendus (NHS Applebee põhjal).

Need etapid on suunis, mitte ajakava. Tähtis on lähtuda oma lapsest: kolmeaastane võib vajada küsimusi, mis aitavad lool edasi liikuda, seitsmeaastast saab aga aidata alguse, keskpaiga ja lõpu kujundamisel.

3–4 aastat: rääkige sellest, mis juhtus

Alustage millestki, mida laps juba teab. Palu tal rääkida lasteaiapäevast, koos loetud muinasjutust või äsja tehtud pildist. Selle asemel et küsida, mis oli kõige lõbusam, proovi küsida ja mis siis juhtus? Enne järgmist küsimust korda üle lapse enda sõnad.

Samamoodi võite teha koos lugedes. Peatu ja lase lapsel rääkida, mis pildil toimub. Seejärel vahetage rollid: laps jutustab ja sina küsid. Seda nimetatakse dialoogiliseks lugemiseks ning on leitud, et see aitab lapse keelt rikastada (What Works Clearinghouse).

Göteborgi ülikooli teadlased filmisid, kuidas kolme- kuni viieaastased lapsed muinasjutte ümber jutustavad. Lapsed kohandasid oma juttu kuulajale, säilitasid loo ülesehituse ning kasutasid hääli ja žeste. See oskus on olemas juba varakult, kuid laps vajab ruumi selle kasutamiseks ja täiskasvanut, kes tema juttu tõsiselt võtab (Göteborgi ülikool).

5–6 aastat: laps jutustab, sina kirjutad

Umbes viieaastaselt suudavad paljud lapsed terve loo välja mõelda, kuid ei oska seda veel ise kirja panna. Siin saad sina aidata. Õpetaja ja kirjanik Vivian Paley lasi lastel oma lood sõna-sõnalt ette dikteerida, samal ajal kui tema kirjutas. Hiljem samal päeval mängisid lapsed lood ette põrandale teibiga märgitud laval ning iga loo autor sai oma rolli valida. Rootsi haridusamet kirjeldab seda meetodit oma lasteaia õppematerjalis.

Mõni lihtne võte loeb palju. Kirjuta täpselt üles see, mida laps ütleb, ilma parandamata. Loe iga lause ette, enne kui laps jätkab. Küsi üle, kui miski jääb ebaselgeks, näiteks kes parasjagu räägib, kuid ära paku ise välja, mis järgmiseks juhtuda võiks. Lõpuks lugege kogu lugu ette, võimaluse korral ka kellelegi teisele.

Kui räägite kodus mitut keelt, kirjutage lugu selles keeles, milles laps seda jutustab. See on tema lugu ning sõnad tulevad kõige kergemini keeles, milles ta end kõige vabamalt tunneb.

7–9 aastat: algus, sündmused ja lõpp

Esimestel kooliaastatel õpivad lapsed, kuidas kujundada jutule algus, sündmustik ja lõpp ning kuidas tegelast kirjeldada. Samuti loovad nad tekste, kus sõnad ja pildid sobivad kokku. Neid oskusi õpetatakse paljudes maades, sealhulgas Rootsi algkooli rootsi keele õppekava järgi.

Kodus võib sellest teha mängu. Joonistage kõigepealt peategelane ja otsustage, mis ta nimi on, mida ta hästi oskab ja mida kardab. Hirmust võib saada loo probleem. Laske tegelasel seda kolm korda lahendada proovida: kaks katset ebaõnnestuvad ja kolmas õnnestub. See on vana jutustamisvõte, mis annab loole keskosa. Meie jutumall järgib just seda järjekorda.

Abivahendid loo alustamiseks

Sageli on kõige raskem esimene lause. Sõnade või piltidega täringud annavad alguse kätte: kes, kus ja mis juhtub. Meie jututäringuid saab välja printida ja välja lõigata või neid otse lehel veeretada.

Paljudel lastel on lihtsam jutustada, kui nad saavad enne joonistada. Pildil saab näpuga järge ajada ja peategelane saab välimuse enne, kui tal on lugu. Kui laps soovib alustamiseks abi, leidub lihtsaid tegelasi, keda saab samm-sammult joonistada.

Samamoodi toimivad jutukivid: väikesed kivid, millest igaühele on pilt tehtud. Laps võtab ühe kivi korraga ja jutustab edasi. Neid vahendeid pole kõiki eraldi uuritud, kuid need pakuvad seda, mida uuringute ülevaated esile toovad: pilte, millele toetuda, ja selget järjekorda.

Nii võib üks lugu alata

Näide sellest, kuidas lugu võib sündida, kui viieaastane laps ja täiskasvanu jututäringuid veeretavad: robot leiab Kuu pealt salajase kaardi.

– Mis roboti nimi on?

– Blinka. Ta vilgutab mõeldes tulesid.

– Ja mis kaardil on?

– Rist. Ühe kraatri juures.

– Mis seal sinu arvates on?

– Jäätis, mis ei sula kunagi, sest Kuu peal on nii külm.

– Mis juhtub, kui Blinka sinna läheb?

Täiskasvanu pole midagi ise välja mõelnud. Ta on küsinud, lapse sõnu korranud ja need üles kirjutanud. Lugu on lapse oma ning selles on juba peategelane, tegevuskoht, eesmärk ja võimalus, et midagi läheb valesti.

Kui lugu on valmis

Lugege lugu samal õhtul ette ja järgmisel päeval uuesti. Lapsed, kes on ise loo välja mõelnud, tahavad seda sageli mitu korda kuulda ning lisavad iga kord uusi üksikasju. Mängige lugu ette, lugege see vanaemale telefoni teel või pange joonistus külmkapi peale.

Kui tahate lugu alles hoida, võib sellest teha raamatu. Personaliseeritud lasteraamatute uuringud viitavad sellele, et lapsed õpivad uusi sõnu paremini raamatu osades, mis räägivad neist endist, ning räägivad sellistest raamatutest rohkem (Kucirkova jt, 2014). Sama teadlane tuletab meelde, et lapsest rääkiv raamat peaks avama uusi mõtteid, mitte ainult peegeldama seda, mida laps juba teab (The Psychologist, 2015). Lapse enda väljamõeldud lugu saab teha mõlemat: see on tema oma ja viib ta paika, kus ta pole varem käinud.

Kui soovid täna õhtul hoopis valmis lugu lugeda, leiad meie lehelt lastejutte ettelugemiseks. Sellest, miks ettelugemine on tähtis, saad lähemalt lugeda ettelugemise artiklist.

Kas soovid enne otsustamist näha valmis raamatut? Sirvi meie näidisraamatuid.